Miks me tunnelis sõidame???

Miks? Miks? Miks? Miks? Miks? Miks need mäed seal on? Miks me läbi tunneli sõidame? Miks me üle mäe ei saa? Miks kraana tõsta ei võiks? Matu jõuab küsida nii umbes 100 küsimust minutis ja kõik vastused tekitavad uusi küsimusi.
Eile õhtul oli ikka päris kõva tuul teel, lehti ja väikseid puuoksi lendas, taevas sähvis välk, aga nii kaugel, et mürin meieni ei jõudnud. Meil oli päris raske ööbimiskohta leida, sest jäime tüüpiliselt oma sõiduga jälle pimeda peale. Lõpuks jõudsime tee ääres ühele suuremale parkimisplatsile, kus võtsime ühe rekka kõrval koha sisse ja kruttisime paduvihmas haagisele jalad alla. Hommikul tuli välja, et täitsa kena koht sai valitud, väikse järve ääres, mis tundus olevat kalameestele meelepärane paik, Liezen-ist veidi lääne pool.

Edasi sõitsime praegusesse ööbimiskohta, Altaussee linna lähedal, suhteliselt Altaussersee järve ääres.

Tegime siin hilise hommikusöögi, lõuna karpidesse kaasa, veidi interneti maitset ning asusime teele Dachsteini poole. Seal on sellised vahvad asjad nagu jääkindlus, gondoli sõit, rippsild ja trepp tühjusesse  (Treppe ins Nichts või Stairway to Nothingness). Jama asi selle juures oli aga see, et kui kohale jõudsime, sadas kõvasti vihma ning siis läks pilve. Olime juba piletid ära ostnud, kuid meile öeldi, et enam üles ei saa, kuna üleval on torm. Ennustuse järgi on teisipäeval hea ilm. See on koht, kuhu me tahaks kindlasti minna, nii et teeme oma plaanid veidi ümber, nii et ülehomme lähme sinna tagasi. Õhtul tulime kämpasse tagasi ning läksime väiksele jalutuskäigule. Õhtul hakkas sadama, nii et veetsime aega oma kodukeses veidi lugedes ja niisama jutustades. Ilmad Austrias siin kõrgustes on mõnusad- päike paistab, kuid pole nii lämmatavalt palav, 23°C oli päeval, vihmaga 19.

Jalutasime järve äärde, kus poisid said võidu kive vette visata. Mattias muidugi libastus ja kukkus vette ning sai oma püksid ja kummikud täitsa märjaks. Tagasitulles tõmbasin oma kampsuni talle tagurpidi jalga, et tal soe oleks 😀