Makedoonia 8.-18.mai 2019

Selle aasta mai kuus oli mul võimalus osaleda rahvusvahelisel koolitusel Makedoonias. Kuna Makedoonia (või siis Põhja-Makedoonia Vabariik) on veel üsna odav riik võrreldes Euroopa liidu riikidega, ja mul oli tuludeklaratsioonist saadud raha, siis otsustasin veidi priisata ja auto rentida. Autorent kümneks päevaks maksis 166 eurot (tagatiseks broneeriti mu krediitkaardilt veel 500 eurot, mille sain õnneks tagasi). Auto ise oli korralik väike uus Opel Corsa.

Lendasin Eestist koos teise noorsootöötaja Ene-Ly-ga ning Poolas kohtusime kolmanda eestlase Hannaga. Pidime koolituse toimumiskohas olema alles 19:00ks õhtul, seega auto rentimine andis meile võimaluse veidi ringi vaadata.

Lennujaamas väljudes ootas meid meeldiv üllatus – öeldi, et õhtutemperatuur on 14C, kuid see 14 C oli kordi soojem kui meil siin! Viskasime kohvrid autosse ja otsustasime Bitola poole sõita lääne poolt. Pea 200 km teekond pidi Google mapsi järgi aega võtma umbes 3h, meil läks pea 6 😀

Esimene peatus oli täiesti suvalises linnakeses, kus tänavatel ei paistnud ühtki naist, ainult mehed ja poisid. Linnas olevad kirikud meenutasid mulle mošeesid, kuigi valdavalt peaks seal olema õigeusk. Lugesin hiljem, et Makedoonias elavad albaanlased on moslemiusulised ning pikaajaline okupatsioon türklaste poolt tõi kaasa pöördumise islamiusku. Seega naised ilmselt olid seal kus on naiste koht – kodus.

Edasi sõitsime mööda mägiseid teid üles ja alla. Tegime vahepeal peatuse bensukas ja ostsime mingit kohalikku saia närimiseks. Seda pean ütlema, et kaardimakse oli päris paljudes kohtades täitsa olemas ja toimiv, wc paberit ainult nappis.

Tavaliselt koolitustel väga palju vaba aega ei anta. Selles mõttes oli see koolitus erakordne, et saime veidi ka ümbrust uurida. Nt ühel päeval käisime lähedalasuvas looduspargis kõndimas ning ühel päeval kolasime vihmaga Bitola poodides. Ka ühel õhtul lasti meid linnapeale lahti – me eraldusime seltskonnast ning läksime omapead tuiama ning rämpstoitu sööma. Makedoonias on palju hulkuvaid koeri. Minu meelest näitab ka see päris hästi, milline eluolu riigis valitseb. Kui inimesed ei pea kulutama enam nii palju energiat enda toitmisele, hakkavad nad rohkem tähelepanu pöörama ka loomadele- tekivad koerte ja kasside varjupaigad ning tänavatel on hulkuvaid lemmikuid vähe. Makedoonias aga oli neid palju.

• 

 

Sel päeval, kui linnapeale saime, sadas vihma. Terve päeva. Käisime poodides, kus hinnad olid mõnevõrra odavamad kui Eestis. Parkimine oli Bitolas tasuline ja maksta sai kas mobiiliga või olid suuremate parklate juures ka parkimispiletite müüjad. Pidime ühte ootama pea pool tundi, kuna me ei saanud välismaa telefoninumbriga kohalikule lühinumbrile sõnumeid saata. 

Peale koolituse lõppu oli meil Ene-Lyga pea 3 päeva veel ringi vaadata. Meie esimene sihtkoht oli linnake nimega Ohrid – samanimelise kauni järve kaldal paiknev 40 000+ elanikuga linn. Ohridi järv ja vanalinn on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Võrreldes Bitolaga, kus on elanike üle 70 000, tundus Ohridis inimesi isegi rohkem. Kindlasti oli seal palju rohkem turiste, kuigi olime seal hooajavälisel ajal. 

Ohridis, nagu Bitolaski, oli tänaval parkimine päevasel ajal tasuline. Kui leidsime koha, hüppas kohe parkimispiletitega vanamees kohale. Meie imestuseks rääkis ta üsna head inglise keelt. See vist on üks asi, mis mind Makedoonia juures üllatas – inimesed rääkisid inglise keelt rohkem, kui ma oleks oodanud. Ka poodides, kui inimesed said aru, et oleme välismaalased, lülitusid nad kohe inglise keelele. 
Parkimispileteid müüakse seal tunnikaupa- iga alustatud tunni kohta antakse loteriipiletit meenutav parkimispilet, kus tuleb kraapida kuupäev ja kellaaeg. Tund aega parkimist maksis 30 denaari, mis võrdub enam-vähem 50 sendiga. Ostsime parkimise kaheks tunniks. Ene-Ly küsis veel, et mis saab, kui kauem oleme. Vanamees ütles, et siis maksame juurde kui tagasi tulime. Tulime tagasi 4h hiljem ja maksta polnud kellelegi 🙂 

Enne kui koolitusekohast lahkusime, andis kohalik korraldaja meile nõu sõita Ohridisse mitte mööda maanteed, vaid valida tee läbi Galichica rahvuspargi. Ja see oli seda väärt! Vaated, mis sealt avanesid, olid imelised! Tee on talveperioodil suletud, kuid mai algusest oli see õnneks jälle avatud. Palju autosid me sel teel ei kohanud ning see andis meile võimaluse keset teed seisma jääda ning pilte ja videosid teha. Tee polnud just suurem asi, kuid sõitsime rahulikult ja nautisime vaateid.

Ohrid

Meie hotell asus linnast veidi väljas, kuid väga ilusa vaatega kohas. Pidime üles sõitma üsna kitsast ja järsus teest, kuid meie väike Opel Corsa oli väga tubli ja vedas meid ilusti üles. Saime väikese, lihtsa, kahe voodiga toa 29 euroga. Peale meie tundus olevat hotellis veel vaid mõni inimene – nägime üht kohalikku seltskonda ning jalgratturist hollandlast.

 

Linn ise polnud midagi erilist. Järv ja vanalinna aga olid väga ilusad.

Kõige pealt jalutasime mööda järvepromenaadi ja sõime lõunat järveäärses restoranis. Pakutav toit oli üsna euroopalik. Kuna koolitusel sõin liiga palju ja liikusin liiga vähe, võtsin lõhesalati, et veidi kergem olemine tekiks. Einestamise ajal jalutasid laudade vahel ringi hulkuvad koerad, keda kelnerid klientide juurest vahel minema pidid peletama. 

Peale lõunat jalutasime nn kaubatänaval, kus olid väikesed meeneid ja tänavatoitu müüvad poekesed.

Astusime sisse ka mõnda ehtepoodi, millest ühes valmistas üks naisterahvas hõbedast ja Makedoonia rubiinist ehteid. Makedoonia rubiin on roosa läbipaistmatu poolvääriskivi, mida leidub vaid ühes piirkonnas Makedoonias. Mulle väga meeldis selle tumeroosa värv tumedal hõbedal, kuid kahjuks ükski müügil olnud sõrmus mulle sõrme ei läinud 🙁 Sõrmuste hinnad olid vahemikus 50-100 eurot. 

Ostsime mõned magnetid ja suundusime vanalinna uurima. Vanalinnas oli lubatud autoga sõita vaid kohalikel elanikel. Kui arvad, et Tallinna vanalinnas on kitsad tänavad, siis seal olid need veel kitsamad ning mägised. Uskumatu kui kitsastele parkimiskohtadele autod ära mahutatakse. Tänavatel ei liikunud väga palju inimesi, kui välja arvata mõned turistid. Läbi linna liikudes jõudsime välja järve äärde, kust läks teerada kaljuse seina äärest osaliselt ümber vanalinna.

Nägime mäe otsas kindlusti (parempoolsel pildil on näha) ja võtsime jalutades algul suuna sinnapoole. Tegime poolsaarele tiiru peale ja liikusime läbi linna tagasi aga kuidagimoodi kõndisime kindlusest ikkagi mööda 😀 Pärast kaardi pealt vaatasin, et oleksime pidanud kaugemale kõndima. Kuid meie parkimise aeg oli juba selleks ajaks üle tunni aja üle läinud. 

Peale 4h jalutuskäiku käisime toidupoest läbi ja suundusime tagasi hotelli Eurovisiooni vaatama. Tee ääres nägime jalgratturit ja tuli välja, et ta peatub samas hotellis. Uurisime talt kohe, et kust ta niimoodi jalgrattaga tuleb. Tuli välja, et ta oli laustanud oma teekonda Rumeeniast, ning plaanis sõita tagasi Hollandisse. Tal oli selleks aega 10 nädalat. Peale Makedooniat võttis ta suuna Albaaniasse.

Järgmisel päeval peale hommikusööki alustamine teekonda Skopje lähedal Canyon Matka külasse. Hollandlane soovitas sõita läbi Mavrovo rahvuspargi. Teekond oli enam-vähem sama pikk kui meie esialgne sõiduplaan, nii et otsustasime selle kasuks! Ka sellel teekonnal ei pidanud me vaadetes ja Makedoonia looduses pettuma! Mäed ja imeliselt rohekassinise värvusega järved pakkusid meile palju elevust. Mingil hetkel me tegime peatuseid iga paari kilomeetri järel. See kant oli ainult natuke “metsikum”. Seda selles mõttes, et seal ilmselt ei olda veel  niivõrd turismile orienteeritud nagu Ohridis, ning osadel teelõikudel silmasime kauneid vaateid vaid põõsaste vahelt, peatumisvõimaluseta. Kui tee ääres oligi ruumi, et peatus teha, oli võsa ees.

Õnneks nii mitmelgi pool saime siiski pikemaid peatuseid teha, et proovida see ilu kuidagi jäädvustada. Kuigi loodus on Makedoonias kaunis – mäed, järved, jõed ja kõik nii kaunites värvides- on seal ka palju prügi. Tee äärsed, kus peatude saime olid prahti täis, mõnel pool lausa hunnikutes. Tegime peatuse ühes väikeses linnas nimeda Debar, millesse viis looklev tee ümber järve asuvate mägede vahelt. Järv ja mäed olid imelised. Kuid kui sõitsime peateelt alla järve poole, et järve lähemalt uurida, parkisime auto põhimõtteliselt prügimäel. Prügi oli lademetes nii tee ääres kui järvekaldal. Vee ääres oli palju loomade – ilmselt lammaste- jälgi, ilmselt viiakse karjad sinna jooma, samas eemal tegutses kalamees, kuid vee äär oli täis plastikud ja prügi. 

Sel päeval hakkas päris kõvasti vihma sadama. Vahepeal paistis päike ja oli nii soe, et ma mitu korda juba mõtlesin, et panen kleidi selga teksade asemel, kuid kuna olime enamuse aja autos siis ei hakanud vaeva nägema. Ilmad nende 10 päeva jooksul ei olnud just kõige paremad. Esimesed paar päeva olid enam-

vähem soojad ja päikeselised, kuid päris mitu päeva oli temperatuur vaid veidi üle 10 kraadi ja vihmane. Hotell, kus koolituse ajal elasime, oli kivist hoone ja öösel läks üsna jahedaks. Algul me toakaaslasega (jagasin tuba ühe Leedu tüdrukuga) ei saanud radiaatorit tööle, seega magasin esimese öö pikkade pükste ja sokkidega. Edaspidi avastasin kapist juba varuteki ning jagasin välja, et radiaator oli pistikust väljas 😀 Kuid ega see palju ei aidanud, sest tundus, et radiaatorid on mingi üldsüsteemiga ühendatud, kuna vahepeal ei lasknud see üldse sooja, vaid ainult jahutas.

Sel päeval oli lõpuks mõnusalt soe, kuskil 24 kraadi ja päikseline, kuid järsku hakkas temperatuur langema ning lõpuks olid jälle vaid 11 kraadi sooja. Kõige tugevam vihm tuli alla kui hakkasime Mavrovo tehisjärve juurde jõudma. Mavrovo järves saab näha Püha Nikolase kirikut, mis ehitati järve kaldale. Kuid kui 1953 aastal tamm ehitati, tõusis veetase ja kirik jäi osaliselt vee alla. Kui meie sinna jõudsime, oli veetase piisavalt madal, et saime kirikusse sisse minna. Kuiva jalaga see siiski ei toimunud, kuna vihma ladistas. Sajust hoolimata ronisime autost välja ja läksime pilte klõpsima!

Canyon Matka

Jõudsime Canyon Matkasse kella 17 paiku. Üsna näljaste ja väsinuna. Sinna jõudmine oli omaette seiklus. Kõigepealt jõudsime jõeäärsele parkimisplatsile, kaardi järgi aga oli hotell otse edasi. Läksime veidi kaugemale, ja jõudsime mahlabaari ette. Sealt edasi viis kitsas üsna ühesuunaline tee müüri ja jõe vahel. Küsisime baarist teed ning üliabivalmis noormees ütles, et jaa, hotell on otse edasi veel, kuid seal pole väga parkimiskohti. Sellest hoolimata läksime edasi. Viimane teelõik viis üsna kitsast ja suure kalde all olevast teest parklani. Parka oli väike, kuid paksult autosid täis. Inimesed peavad ikka üsna osavad parkijad seal olema. Nägime, kuidas üks üsna suur Audi tikutposist välja ukerdas 😀 Kohalikud taksojuhid tulid kohe appi juhendama, kuni me seal ukerdasime. Auto pargitud, hotelli ikka veel ei paistnud. Aga silt oli. Otsustasime, et ei viitsi kohvreid tassida ja lähme uurime kõigepealt asja. Tee hotellini oli väikestest ebatasastest kividest mööda kaljuserve looklev kõnnitee. 

 

 

 

 

 

 

 

Igatahes oli see vist üks kõige huvitavam hotell, kus ma kunagi ööbinud olen. Öö kahele maksis 35 eurot, lisaks sisaldus hotelli hinnas pudel veini. Hotelli juures pakuti igasuguseid teenuseid – paaditrippi koopasse (kuhu me lõpuks ei jõudnudki) ja kajakite renti. Jõudsime hotelli hilja ja esimene asi, mille ette võtsime oli õhtusöök. Hinnad olid krõbedamad – kahe peale läks õhtusöök maksma 40 eurot (eelroog, 2 pearooga, 2 magustoitu). Hotelli juurest viis väike matkarada mööda kanjoni serva edasi. Kõndisime järgmisel hommikul enne hommikusööki 30 minutit edasi, kuid tee sellega veel ei lõppenud. Peale hommikusööki rentisime kajaki ja läksime rahulikult jõele aerutama. Linnulaul, päike, vesi ja kaljud. Imeline!

Peale kajaki matka pakkisime oma asjad ja suundusime Skopje lennujaama poole. Kuigi meie lend väljus alles kell 17:15, pidime auto tagastama kella 13:00ks. Kuna me kohvreid hotellituppa kaasa ei tassinud (parklast hotellini oli jalutamist pea 10 min), siis olid meil asjad kõik pakkimata. Lennujaama jõudnud, viskasime asjad autost kõik murule ja asusime pakkida. Aerutamisest märjaks saanud püksid sättisime murule kuivama. Nii me seal tiksusime ja nautisime kuuma päikesepaistelist ilma.

Kokkuvõtteks

• Ilm oli sel ajal kui meie seal olime (8.-18.mai) üsna jahe. Eestis oli isegi soojem.
• Mäed ja loodus on väga kaunid, kuigi prügi on päris palju veel igal pool. Küllap nad ka mingi hetk selle korjamiseni jõuavad.
• Inimesed tundusid tagasihoidlikumad kui ma ootasin. Igaüks tegeles oma asjadega ning agarat naeratamist kahele kahvanõole, nagu mõnes riigis on, ei kohanud.
• Teed on enamasti üsna kehvas seisus, autost võib kahju hakata. Samas kui kasutada tasulitst kiirteed, saab vabalt 120 km/h sõita. Kiirteemaks on 60 denaari, aga neid kioskeid on üsna tihedalt. Liiklus on veidi närviline. Ega keegi ikka viisakalt ei oota, kuni jalakäia üle tee lased või otsustada püüad, kuhu poole üldse keerata tahad. Igaltpoolt keeratakse ette ja sõiduread vajavad vahel üsna loomingulist lähenemist.
• Lennujaama turvatöötaja polnud kunagi gimbalit näinud.
• Skopje lennujaam on üsna väike, väga sealt midagi osta ei ole. Rakijat sain, aga kohalikku veini polnud seal üldse.
• Tasub minna, eriti Canyon Matkka-sse, see on lihtsalt üks väga imetabane koht!