Budapest – Päev 7

Nädal on läinud nii kiiresti! Samas on tunne, nagu oleksime juba kuid teel olnud. 7.päeva hommikul ärkasime üsna vara, et teha korralik hommikusöök ja külastada Budapesti. Olime veidi ärevad, kuna eelmisel õhtul jäi valvurionuga vesteldes segaseks, kas me peame lahkuma enne 10:00 hommikul, või me saame lahkuda alles peale 10:00, või Tanel pakkus üldse, et äkki ta rääkis esmaspäevast ning me ei saagi pühapäeval platsilt minema ja peame esmaspäeva kella 10 ootama. 

Selgus, et siiski pidime lihtsalt ootama 10ni, kuna valvur oli öösel ära läinud ning uus ei tulnud kohale enne 10:00. Uus valvur ei olnud üldse enam nii sõbraliku näoga, nii et temaga me vestlust ei alustanud. Kuid ta lasi meid kenasti välja ning saime sõitu jätkata.

Parkisime oma haagise tühjale platsile mingi töökoja lähedal linnakeses nimega Paty. Me ei tahtnud Budapesti haagisega minna, kuna me ei suutnud leida normaalset parklat, kuhu sellega ära mahuks.

Kõigepealt parkisime siis auto ära ning jalutasime parlamendihoone juurde. Kui hommikul vaatasime, et ideaalne ilm linnas jalutamiseks, selline pilves ja mitte kuigi palav, siis selleks hetkeks oli päike välja tulnud ning temperatuur oli 28C. Poistel oli palav ja kippusid väga ujuma. Et end veidi jahutada läksid nad purskkaevu juurde sulistama, Matu tuli sealt ära nii, et terve särk oli eest läbimärg. 

 Kõndisime ümber hoone seda imetledes ja jõudsime skulptuuri juurde, kus poisid tahtsid väga, et ma neist pilti teen. Kuid keset poseerimist läksid niisutid tööle. Ma ei tea, kuidas neid paremini nimetada. Nii hoone ees kui külgedel on maas sellised väikesed rõngad, kust aeg ajalt lastakse veeauru, kus saab end siis veidi jahutada. Mattias muidugi võttis asja väga tõsiselt, läks lausa lõlvili maha ja panin pea kohe sinna avause vastu, et asjast viimast võtta. 

Mõnusat jahutust saanud jalutasime vaikselt edasi, kuni jõudsime huvitava mälestumärgini –  kingadeni Doonau kaldal. Mälestusmärk on loodud inimestele, kes II maailmasõja lõpus hukkamistel jõkke tulistati. 

Mööda jõe äärt edasi kõndides otsisime võimalust jõel laevaga väike ringsõit teha. Selle me ka leidsime. Ostsime piletid ära, ja kuna meil oli veel väljumiseni aega, läksime söögikohta otsima. Valmisime Ungari restorani. Eelmisel aastal Budapestis käies ei õnnestunud mul kohalikku guljassi maitsta ning selle vea parandasime nüüd ära. Restoranis olid olemas mõlemad variandid roast- nii supp kui kaste. Mina tellisin supi, mis toodi kenas väikeses potikeses ning Tanel ja Rasmus võtsid kastme väikeste värskete ahjukartulitega! Matu sai lisataldriku, ja ta jagas kastet vennaga, kuid peale paari lihatüki söömist otsustas ta, et talle maitseb sai hoopis rohkem. Mõlemad toidud olid väga maitsvad, kuid mulle meeldis kaste ja kartulid eriti! Oskaks ise sellist teha!

Järgmisena lippasime laevale. Nad kutsusid seda 6 silla kruiisiks, kuna tegi üsna pika tiiru ja kestis 1,5 tundi. Algul istusime sees, kus pakuti tervitusjoogiks šampust ja mahla, kuid siis läksime välja vaateid imetlema. Väljas polnud kuigi palju ruumi, lauad olid kõik täis, kuid seisime laeva tagaosas, kus oli meeldiv tuul ja saime hästi ringi vaadata. Poisid jooksid ja lollitasid terve selle aja väsimatult. 

Peale laevasõitu otsustasime minna korra ka Buda lossi juurde. Esialgu oli plaan sõita üles raudteed pidi, kuna arvasime, et poistel jalad ka väsinud. Kuid nemad arvasid hoopis, et kõnnime üles ja ostame rongipileti asemel jäätist! Nii siis tegimegi. Kõigepealt said poisid jääjoogi ja üles jõudes ostsime kohe kõigile pallikese jäätist. Istusime veidi kuivaks jäänud purskkaevu ääres ja puhkasime jalgu, kuni Tanel käis Buda lossi lähemalt uurimas. 

Edasi jalutasime Matthiase kiriku poole. Selleks ajaks olid küll kõigil juba jalad väsinud ja püüdsime leida kiireimat teed tagasi auto juurde, mis selleks hetkeks oli jäänud päris kaugele. Mattias ütles küll, et see pole tema kirik, sest tema pole üldsegi ehitaja. Ja ta ei uskunud ka, et maailamas võiks teisi inimese olla sama nimega.

Kohe Matthiase kiriku kõrval on Kalurite bastion, mis sai oma nime, kui kalurid seda ala kaitsma pidid. See näeb lihtsalt üliarmas välja. Seal oli Matu pettumuseks jällegi mittetöötav purskkaev, kuid vähemalt ta sai seal sees ronida ja ringi joosta.

Sealt edasi alustasime tagasiteed auto juurde. Jalutuskäik oli üsna pikk, kuid poisid olid väga tublid! Kuigi Matu kukkus poolel teel põlve marraksile 🙁

Tanelile linnad tavaliselt ei meeldi, kuid Budapest jättis talle oma mulje küll. Mõtlesingi, et oh, pool päevakest kolame ringi ja siis aitab küll. Kuid tunne jäi, et nii palju on veel nägemata.

Huvitav üldse, kuidas plaanidega on – mõtlesime, et Slovakkias veedame kauem aega kui veetsime, ja mõtlesime, et Ungaris oleme ainult korraks.. ja jäime kauemaks, kui planeerisime.

Saime auto parklast kätte, läksime haagisele järgi, mis oli ka kenasti omal kohal. Ööbimiskoha saime Velence järve ääres, kuhu jõudsime üsna hilja õhtul ning kukkusime kohe magama ära.

Kuigi siinkandis tuleb pimedus varem – kell 21 on juba täielikult pime, tundub mulle, et päikeseloojangud on värvilisemad… Roosamad ja kirkamad…

Samme: 26873

Kilomeetreid: 215 km