USA – Los Angeles – 24.-28.01

Reisist on mööda saanud juba pool aastat, kuid kokkuvõtteni jõuan alles nüüd. Veel on meeles, kus käisime ja mida tegime, nii et tuleb ruttu kirja panna.

Mõte ja initsiatiiv Ameerikasse minna ei tulnud üldse mitte minult vaid töökaaslaselt-sõbrannalt Lisetilt, kes on varem nii USAs kui Kanadas käinud ja üldiselt suur fänn. Ameerikas tähistas ta on 30ndat sünnipäeva, nii et ehk sellest ka mõte. Meie seiklus sai alguse, kui ta tööl mainis, et plaanivad seltskonnaga Ameerikasse minna, ehk ühineme? Otsustasime, siis, et ühineme.
Ettevalmistused 8 inimesega üle ookeani minemiseks läksid isegi üsna ladusalt. Kõik said samale lennule piletid ostetud, auto renditud ning Air BnB kaudu majad broneeritud.

24.jaanuari varahommikul kohtusime seitsmekesi lennujaamas, Elx elab Soomes ja lendas otse Stockholmi. Lennuk Stockholmi oli tühi – ma pole vist enne nii tühjas lennukis reisinud. Tegime nalja, et kes eralennuki tellis? Peale meie seltskonna oli lennul veel 4-5 inimest. Kui ma ei eksi, väljus lend Tallinnas 7.05, 7.10 (kohaliku aja järgi) olime Stockholmis (mulle meeldivad need ajatsooni muutused, lõpuks ei saa üldse enam aru, kaua aega läheb või mis kell kuskil on). Lend Los Angelesse väljus 9.05. (Kellaajad on umbes, täpselt enam ei mäleta). Lennuaeg oli 11h või nii. Möödus üsna kiiresti isegi, tukkusime, vaatasime filme, näksisime. Kõige ägedam nähtus oli nö ajas tagasi lendamine. Rootsis oli juba hommik, kui õhku tõusime, Ameerikas aga öö, nii et lendasime päikese tõusule vastu tagasi pimedusse. Ja siis mingi hetk see tõusis uuesti.

24.jaanuari lõunapaiku maandusime juba soojas ja päikselises Los Angeleses. Holliwoodi sildi nägime ka lennukist ära – ja see oli vist üsna ainuke kord kui seda üldse nägingi 😀

Pärast üsna meeldivad intervjuud tollis, kus mul tuli tollitöötajale kinnitada, et olen tubli ja lollusi ei tee, ning kus avastasime, et Tanelit intervjueerinud töötaja on ise Eestis käinud (nii umbes 94.a), oli esimene ülesanne leida rendiautofirma. Pärast mõningast ootamist saime kätte kaheksakohalise GMC Yukon XL´i, mis on suur nagu laev, aga üsna mugav ning USA bensiinihindade juures isegi mitte kõige kulukam variant. Esimene stop – süüa ja toidupoodi. Kuna Lisetil oli kõige suurem Ameerikas sõitmise kogemus, siis hüppas tema esimesena rooli. Seal on liiklusreeglid enam-vähem samad, paari huvitava erinevusega – ristmikel on STOP märk kõigis neljas teeotsas ja liikuma läheb esimesena see, kes kõige esimesena stopi ära teeb. Teine, mõnusam erinevus – punase fooritule alt võib enamikes kohtades paremale pöörata.

Peale väikest shopingut läksime oma majutust otsima ja saime tunda, kuidas on istuda LA ummikutes. Ma täpselt ei mäleta, aga me istusime seal nii umbes 2.5h, millest nii 1.5 h jooksul liikusime umbes 1 km. Maja oli kohalikus vaikses elurajoonis, täitsa nagu päris. Ainuke asi, millega seal jändasime, oli kuidas dušši tööle panna. Õnneks sõber youtube aitas 😀

Järgmisel päeval oli esimene peatus Universal Studios.

Piletihind oli üsna krõbe – 127 USD/inimene, aga ma ütleks, et see on täiega oma hinda väärt. Seal oli tegemist terveks päevaks – 5D elamused, filmitrikkide etendus, Zombikõnd (kus zombideks olid päris inimesed, kes möödujatest kinni püüdsid rabada). Kuna me käisime madalhooajal, siis saime igalepoole ilusti ligi ja järjekordi praktiliselt polnud. Lisett ja Kaia olid seal ka varem käinud ning ütlesid, et pidid igal poole väga pikalt ootama. Harry Potteri tänav meeldis mulle eriti. Seal müüdi võlukeppe, millega sai kaasa selle linnakese kaardi. Õigesse kohta kaardil minnes ja võlukepiga viibutades sai ise ka võlukunsti teha 😉 Hinna sees oli ka Univesal stuudi tuur väikese rongiga. See oli ka väga lahe! Kõige pealt räägiti natuke stuudiost ja tuur viis erinevate võttepaikade juures läbi – nt Meeleheitel koduperenaiste tänav (mis on nüüdseks veidi ümber tehtud, kuna sarja filmimine on lõpetatud) ja lennuõnnetuse stuudio (kus on tükkideks võetud päris lennuk!). Lisaks sõitis rong tunnelisse, mille mõlemad seinad olid ekraanid. Panime 3D prillid pähe ja sattusime dzungisse gorilla ja dinosauruste keskele- tuul puhus, tatti lendas ja rong kõikus – peaaegu nagu päris! Zombied, dinosaurused, minionid, ja veel nii palju muud! Igati soovitan!

Pärast stuudiokülastust külastasime ka Griffithi observatooriumit. Kuigi me planetaariumisse ei pääsenud (piletid said nina alt otsa), oli seal ikkagi huvitav ringi vaadata ning nautida vaadet öisele Los Angelesele.

Järgmisel päeval oli jätkuvalt ilus ja päikseline ilm, nii et võtsime suuna mere äärde, Santa Monicasse. Jalutasime, pistsime jalad külma ookeanivette, vaatasime ringi, nautisime päeva. Peale Santa Monicat läksime edasi Venice beachi. Mul on selle ranna kohta kaks mälestust – see oli ülimõnus chill koht, kuhu õhtuti väga palju inimesi kokku sagima tuleb, ja et seal hingatakse kanepit. Naersin hiljem, et kui ma enne ei teadnud, milline on kanepilõhn, siis peale Venice beachi tean kindlasti 😀 Calofornias on nimelt kanep legaalne, seda müüakse spetsiaalsetes poodides ja selle haisu tunneb kõikjal, eriti rannas.

Kui juba hämarduma hakkas, läksime hollywood boulevard´ile tähti vaatama. Need, kes enne seal käinud, on öelnud, et üsna suvaline tänav, kus on tähed maha pandud. Ma hästi ei osanud seda ette kujutada, aga see on täiesti tõsi. Kõrged hooned kahel pool, väga palju inimesi jalutamas, tänavamuusikud, igasgu teenusepakkujad, toidukärud … ja nende kõikide jalge all siis roosad

kuulsuste nimedega tähed. Selles piirkonnas pole vist väga vahet, kas on kõrghooaeg või mitte, sinna jagub igal ajal inimesi. Käisime ainult osa sellest tänavast läbi, sest see on tõesti väga pikk, tähti on palju. Mõned on veel tühjad ja paljud nimed olid meie jaoks täiesti tundmatud, kuid mõned tuttavad leidsime ikka ka.

Samal tänaval oli kaks vahakujude muuseumit. Astusime ka ühte neist sisse. See oli esimene vahakujude muuseum, kuhu sattusin ja ei jätnud just erilist muljet. Tuttavad näod olid seal küll, kuid kõik kujud olid kuidagi loppis, eriti naised. Teadsid küll, kes on, kuid sarnasus ei olnud nii suur. Pealegi olid enamus kujud tehtud ilmselt vähemalt 10a tagasi, mis tähendas, et kõik olid nii noored. Muuseumis oli väike õudusfilmide sektsioon ka – see oli huvitavam. Õudukategelased tavaliselt ei näe niiehknaa päris inimeste moodi välja, ja need olid paremini ära tuntavad.

Los angelese kunstumuuseumi ees on linna üks populaarsemaid pildistamiskohti – mitu rida tänavalaternaid. Käisime meiegi seal pilte klõpsimas ja mõned pildid õnnestus isegi turistideta teha (va meie ise). Aga seal laternapostide vahel niisama kõndida oli juba päris äge elamus. Huvitav asi veel Ameerika kohta – või vähemalt California kohta – seal on isegi linnas parkimine tänaval tasuta … kui koha leiad. Kui oled siin Eestis harjunud, et Tallinna kesklinna tänavatel on igalpool tasuline parkimine ja kohati väga kallis – siis seal leiad koha (mis pole muidugi lihtne ülesanne), pargid ära ja jalutad minema. Kogu aeg oli kuklas imelik tunne, nagu hakkaks trahvi saama.

Järgmisel päeval võtsime suuna San Diego poole ja päev möödus enamasti autos. Teel pidas meid politsei kinni ja Elx sai kiiruse ületamise eest hoiatuse. Algul tahtis trahvi teha, kuid kuna seal küsitakse kodust aadressi (küsiti lausa dokumenti, kus on kodune aadress kirjas??!!), aga me ju mingid turistid, siis tehti hoiatus. Ilmselt see trahvikviitung poleks mitte kunagi kohale jõudnud.